Kõikjal maailmas seatakse praegu ajaloolisi monumente kahtluse alla. „Suurmeeste“ kujud on kistud välja nähtamatusest, mida Austria kirjanik Robert Musil pidas nende kõige silmapaistvamaks tunnuseks. Kivis ja pronksis põlistatud omaaegseid austatud kangelasi ja heategijaid piieldakse nüüd umbusklikult nende seoste pärast kolonialismi, orjanduse ja antisemitismiga. Lugematuid näiteid sellest pakub inglise keelt kõnelev maailm, aga isegi läänepoolsed Mandri-Euroopa maad nagu Madalmaad ja Saksamaa on hakanud võitlema monumentidega, mis meenutavad neile nende koloniaalset türanniat.
Austrias ei ole ükski monument kirgi nii lõkkele puhunud kui Viini antisemiitliku linnapea Karl Luegeri mälestusmärk, mis paikneb temanimelisel väljakul linnas, mida ta kunagi valitses. Ehkki üleskutsed kuju eemaldada ja väljak ümber nimetada on siiani jäänud viljatuks, on vaidluste käigus sündinud terve küllusesarvetäis kunstilisi ideid selle kohta, kuidas probleemse poliitiku monumenti võõrandada ja kontekstualiseerida. Praegu on väljakul eksponeeritud ajutine installatsioon ja välja on kuulutatud konkurss kunstiteoste leidmiseks, mis monumendi püsivalt teise tähendusraami asetaksid.
Säärastest aruteludest hoolimata on Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika monumendimaastik võrdlemisi sirgjooneline. Vaidlused koonduvad tüüpjuhul üksikute kujude ümber, mis asuvad silmapaistvana tähtsates avalikes ruumides. Enamik tänapäeva külastajaid tunneb nendega parimal juhul vaid nõrka sidet, ja kujutatud tegelaste saavutused näivad tagasivaates tihti tagasihoidlikena, eriti kui arvestada, et nad olid vaieldamatult kaasosalised kuritegudes.
Occupied Kherson: memorial from 2013 to Soviet soldiers who died in Afghanistan. The polymer sculpture has been repainted in different colours. Photo: Mykola Homanyuk, summer 2022
Siis on veel mälestusmärgid möödaniku sõdades langenud sõdureile, mis – mõne esileküündiva erandiga – paiknevad sõjaväekalmistutel ja meelitavad harva ligi juhuslikke külastajaid. Või siis on neile antud mälestatavate isikute nimeloendi kuju: paljudel maadel ei tähenda enamikus külades mälestusmärgile või kirikuseinale kantud nimed väljaspool erilisi mälestussündmusi isegi kohalikele elanikele palju enamat kui lihtsalt jälgi minevikust. Nende inimeste jaoks, kes kohapeal ei ela, ei ole neil tavaliselt mingit erilist tähtsust – ega ärata need täpselt samal põhjusel ka erilist pahameelt.
Sõjamälestusmärgid Venemaa okupeeritud Ukrainas
Kõikjal endises Nõukogude Liidus on lood hoopis teisiti. Palju aastakümneid nägi Nõukogude juhtkond mälestusmärkide püstitamises üht viisi elanikkonna kasvatamiseks. Postsovetlikes maades võib peaaegu igal sammul kohata mitte ainult suurejoonelisi memoriaale, vaid ka riigi- ja parteijuhtide, kirjanike ja kunstnike seeriaviisiliselt toodetud kujusid ja büste. Need monumendimaastikud on aga enamat kui lihtsalt propagandavõtted. Mitmel pool endises NSV Liidus on igal linnal ja külal oma mälestusmärk mõnele Teises maailmasõjas hukkunud miljoneist sõdureist ja mõnikord ka tsiviilohvritele. Märkimisväärne hulk neist rajati kõrgemalt tulnud käsu peale, kuid paljude püstitamise algatasid ellujäänud veteranid või langenute perekonnaliikmed. 20. sajandi teisel poolel kujunesid kõik need mälestusmärgid järk-järgult kogukonnaelu keskseteks paikadeks. Tihti neid laiendati, et hõlmata lisanduvaid monumente hilisematele sõdadele ja katastroofidele – Afganistani sõda, Tšornobõl, Tšetšeenia sõjad – ja need võimaldasid inimestel romantiseeritud, ent intensiivsel viisil samastuda oma kodulinna ja perekonna ajaloost pärit lugudega kannatustest ja vastupidamisest.
Ukraina monumendimaastik on eriti rikkalik ja keerukas. Teise maailmasõja ajal täielikult okupeeritud ning mõningate sõja kõige jõledamate hävitusoperatsioonide ohvriks langenud Ukrainast sai sõja järel see Nõukogude vabariik, kuhu rajati kõige rohkem mälestusmärke surnutele – protsess, mis ei lakanud hetkekski, vaid jätkus ka pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist. Lisaks mälestusmärkidele mineviku sõdades langenutele on lugematuid monumente rajatud neile, kes langesid 2014. aastal alanud terrorivastases operatsioonis – nagu ukrainlased nimetavad sõjalist vastupanu Venemaa invasioonile.
Sellest ajast edasi, eriti pärast sõja eskaleerumist 2022. aasta veebruaris, on sõjamälestusmärke Ukrainas ikka ja jälle tuliselt vaidlustatud. Need on jäänud risttule alla, kuna mälestusmärgid rajati tihti strateegiliselt tähtsatesse kohtadesse, kus oli toimunud ränki lahinguid Saksa invasiooni ajal ning mis on praegu jälle strateegiliselt olulised. Mis aga veelgi tähtsam – mõlemad pooled näevad parajasti toimuvas konfliktis Teise maailmasõja taasesitust: Venemaa jaoks on see kordussõda väidetavate natside vastu, samas kui Ukrainale on see isamaasõda võõrvõimu agressiooni, okupatsiooni ning massimõrvade vastu – mis annab monumentidele määratu suure sümboolse tähenduse.
Otsekohe pärast täiemõõdulise invasiooni algust võtsin ühendust oma ukraina kolleegi Mõkola Homanjukiga Hersoni Riiklikust Ülikoolist. Kui organiseerisime okupeeritud linnas asuva ülikooli tudengitele ja töötajatele Zoomi loengutega akadeemilist õhusilda, hakkasime vahetama tähelepanekuid selle üle, mis juhtub äsja Venemaa okupatsiooni alla langenud Ukraina piirkondades sõjamälestusmärkidega. Meid jahmatas, kui tähtsad olid okupantide jaoks mälestusmärgid, eriti sõjamälestusmärgid. Ühelt poolt kasutasid nad neid taustana võidupiltide tegemiseks. Teiselt poolt lavastasid nad oma propagandavideotes monumentide hooldamist, tõestamaks, et aastatepikku väidetavalt hooletusse jäetud mälestust hiilgavast minevikust osatakse nüüd jälle austada.
Me otsustasime kammida süstemaatiliselt läbi online-propagandakanalid ja muu meedia, et leida allikaid monumentide niisuguse ja muu kohtlemise kohta igas Ukraina värskelt okupeeritud piirkonnas. Me ei piirdunud online-allikatega: Mõkola jäi oma kodulinna ja dokumenteeris kangelaslikult nii vanade kui ka uute monumentide käekäiku isegi ajal, kui mõned Hersoni elanikud olid juba kinni võetud või „kadunud“ lihtsalt sellepärast, et pistelise kontrolli käigus oli nende nutitelefonidest leitud kahtlasi andmeid.
Sel teel kogusime rikkalikult allikaid, mis heidavad valgust mitmesugustele viisidele, kuidas sõda ja okupatsioon võivad monumente mõjutada. Raamatus, mida me parajasti kirjutame, analüüsime lugematuid juhtumeid, mis osutavad ülimalt mitmekesiste monumentide ja memoriaalide kahanematule tähtsusele nii okupantide kui ka vastupanuvõitlejate jaoks.
Kui mõned monumendid – sealhulgas holokaustimemoriaalid Kiievis ja Harkivis – langesid juhusliku kahjustuse ohvriks, siis teised hävitas Vene agressor meelega. Erilise hoolega otsisid nad välja mälestusmärke ja -tahvleid, millega austati oma maa kaitsel pärast 2014. aastat langenud ukrainlasi, aga ka noid, millel oli kujutatud kolmhargi-taolisi rahvuslikke sümboleid kui meenutust minevikus Venemaa vastu peetud sõdadest. Avalike asutuste, sealhulgas koolide direktorid on tihti lasknud ettevaatuse mõttes katta mälestustahvlid musta fooliumiga, et need kuni vabastamiseni avalikkuse silma alt eemal oleksid.
Kui need memoriaalid, mis mälestavad ukrainlaste vastupanu Venemaale, on okupante selgesti raevu ajanud, siis teised on täielikust hävitamisest pääsenud. Näiteks mälestusmärgid ametikohustuste täitmisel surma saanud Ukraina politseinikele jäeti suures osas puutumata, ehkki mõned mälestatavad politseinikud olid hukkunud vabatahtlikena võitluses Venemaa vastu. Improviseeritud mälestusm
ärgid Venemaa täiemõõdulise sissetungi esimestel päevadel hukkunud Ukraina Territoriaalkaitseväe – riigi reservsõjaväe – liikmetele pidasid Hersonis vastu mitu okupatsioonikuud. Kui enamik Ukraina armee sümboleid mõjub okupantidele nagu punane rätik härjale, siis mõningail juhtudel paistsid nad olevat valmis võtma „tsiviilsemate“ üksuste liikmeid kui süütuid sõjaohvreid. Ukraina politsei, mille ridades langenute nimekiri ulatub tagasi Nõukogude perioodi, võib isegi äratada midagi korporatiivse solidaarsustunde taolist Vene rahvuskaardi seas, mille üksusi rakendatakse rindejoone taha jäänud okupeeritud aladel korrapidamiseks.
Siiski oleks ekslik kujutleda, nagu oleksid okupandid järginud mingit ikonoklasmi- või monumentide (re)konstrueerimise sidusat programmi. Otse vastupidi, nad on monumentidele lähenenud olenevalt olukorrast ning eri paikades erinevalt. Teatavaid peateedest kaugel asuvaid ja seetõttu strateegiliselt tähtsusetuid külasid on sissetungijad suuresti ignoreerinud. Mõningates külades on Ukraina sümbolid endiselt avalikus ruumis nähtaval, ehkki rangelt võttes asuvad need külad Venema okupeeritud territooriumil. Samas, ehkki Teise maailmasõja memoriaale koheldakse tavaliselt aupaklikult ja säästetakse hävitamisest, on Vene sõjaväelased mõnel puhul nähtavasti meelega kahjustanud sääraste memoriaalide mõningaid osi lihtsalt sellepärast, et neil on ukrainakeelsed kirjad.
Üldiselt siiski on okupandid kaldunud kasutama „Suurt Isamaasõda“ mälestavaid monumente oma sissetungi õigustamiseks. Vene propagandatekstides ja -videotes korratakse pidevalt väidet, et need monumendid olla Euromaidanile järgnenud kaheksa või isegi kõigi Ukraina iseseisvumisest möödunud kolme-kümne aasta jooksul olnud lagunema jäetud. Nüüd olevat Venemaa „naasnud“, kuulutavad nad, et ajalooline õiglus taas jalule seada ja nagu kord ja kohus austada kangelaslike esivanemate mälestust, kes alistasid Saksamaa. Ometi ei ole nõukogudeaegseid sõjamälestusmärke Ukrainas sugugi kehvemini hooldatud kui Venemaal, kusjuures isegi uusi on lisatud, näiteks paikadesse, kuhu on ümber maetud Teise maailmasõja sõdurite hiljuti leitud säilmeid.
Seetõttu otsib Vene propaganda abi tavatutest vahenditest, et müüt sõjalisest erioperatsioonist monumendipäästmise eesmärgil usutavam paistaks. Näiteks on selleks volitatud organid süüdanud paljudes sõjamemoriaalides igavese tule – sealhulgas isegi niisugustes, kus tuli algse kavandi osa ei olnudki. Värviga sekkumine on samuti saanud osaks sõjamälestusmärkide tagasivõtmisest. Maakohtade lihtsate betoonist või kipsist kujude puhul on monokroomse (tihti hõbedast tooni) värviga katmine olnud ammust ajast viis kaitsta monumente ilmastiku eest, mida tavaliselt tehakse ettevalmistusena võidupühaks või mõneks muuks mälestustseremooniaks. Et Ukrainas kipuvad sõjamälestusmärgid olema heas seisukorras, valivad okupandid tihti iseäranis karjuvaid ja kirevaid värvilahendusi, et keegi ei saaks kahelda, kui kangesti nad on pühendunud memoriaalide renoveerimisele. Individuaalsete elementide esiletõstmiseks kasutatakse eri värve: musta sõdurisaabaste, kuldset ordenite, punast viisnurkade jaoks. Sellest kriiskavast dekoreerimiskirest ei pääse isegi pronkskujud.
Selline värvikasutus ei ole sugugi venelaste uuendus. Lõuna-Ukraina maakohtades on kohalikud elanikud „oma“ sõjamälestusmärke aastaid kaunistanud viisil, mis tuletab meelde Kreeka ja Rooma skulptuuride polükroomsust. Nõukogude ajal allus inimeste interaktsioon oma monumentidega karmimatele reeglitele, ent autoritaarse süsteemi langemine päästis valla kohaliku loomepalangu. Seda tava üle lüües ja esitades seda aupakliku mälestamise juurde naasmisena pärast aastaid kestnud hooletussejätmist, järgivad Vene okupandid ajaproovi läbi teinud nõukogude traditsiooni. Teise maailmasõja lõpust alates on võimud alati hoidnud silmad lahti, leidmaks kohapeal väljakujunenud mälestamisvorme. Need vormid, mis elanikkonnale meeldisid, võeti korrapäraselt üle ja neid levitati laiemalt riigiaparaadi abiga, surudes samal ajal hoolega maha igasugust õõnestuslikku potentsiaali, mida need tavad võisid kanda.
Okupandid on kasutanud monumente selleks, et rakendada deukrainiseerimise ja venestamise poliitikat. Nad on mitmel moel sundinud kohalikke osalema Ukraina monumentide hävitamises ja nõukogude memoriaalide eest hoolitsemises. Sõjavangide osalemist niisugustes aktsioonides esitab Vene propaganda karistuse või ümberkasvatamise ühe vormina.
Keset jätkuvat sõda on Vene okupatsioonivalitsused võtnud aega suure hulga uute monumentide kavandamiseks, ehitamiseks ja püstitamiseks, millest mõned peavad asendama hävitatud monumente Ukraina sõduritele. Need värsked Vene võimu sümbolid võivad olla väga erinevad, väikestest büstidest kuni luksuslike pronkskujudeni. Peaaegu täielikult maatasa tehtud Mariupoli linna on püstitatud plastikkuju vanaldasest naisest, kes oli Harkivi lähedal tervitanud Vene sõdureid Nõukogude lipuga, aga ka keskaegse vürsti Aleksander Nevski toretsev ratsamonument. Mitmel puhul on uuesti püstitatud Lenini kujusid, mis varem Ukraina „Lenini-langetuse“ käigus avalikust ruumist ära koristati – üks mälupoliitika iroonilisemaid hetki, sest oma invasiooni-eelses kõnes oli Vladimir Putin pannud just Leninile süüks Venemaast sõltumatu Ukraina riigi olemasolu.
Lõpuks on Venemaa omandinõue Ukraina okupeeritud osades asuvatele monumentidele toonud kaasa ka otseseid vargusi, kui venelased mõnelt territooriumilt pidid taganema. Kõigest neli nädalat pärast seda, kui Herson oli 2022. aasta lõpus Venemaa osaks kuulutatud, võtsid taganevad okupandid endaga kaasa 18. sajandi Vene väejuhtide Aleksandr Suvorovi ja Fjodor Ušakovi monumendid ning kaevasid hauast välja vürst Grigori Potjomkini säilmed. Nende kõvera kiskjaloogika järgi olid nood objektid nüüd osa Venemaa kultuuripärandist, mida tuli Ukraina eest kaitsta.
Ukraina uus ikonoklasm
See jõhker monumendipoliitika, nagu mõistagi kogu invasioon ise, on omakorda vallandanud Ukraina okupeerimata osades uue ikonoklasmilaine. Nõukogudeaegsete riigi- ja parteijuhtide monumendid olid avalikust ruumist eemaldatud juba pärast 2014. aasta Väärikuse revolutsiooni. Pärast 2022. aasta 24. veebruari on eemaldamiseks valitud veel teisigi nii Tsaari-Venemaa kui ka Nõukogude perioodist pärit monumente, mis olid omal ajal püstitatud Venemaa võimu ja tema kultuuri kinnistamiseks: monumente Ukraina „taasühendamisele“ Venemaaga 17. sajandil, mälestusmärke Aleksandr Puškinile, Maksim Gorkile ja teistele kirjanikele, kelle laialdast kohalolekut tõlgendatakse nüüd Venemaa kuulutatud kultuurilise üleoleku sümbolitena. Ka sõjamälestusmärgid pole enam pildirüüste eest kaitstud: harilikult on sihtmärkideks need monumendid, mis ei ülista mitte tavalisi Punaarmee sõdureid, vaid Nõukogude sõjaväevõimu, ent mitmel pool on eemaldatud ka „vabastajatele-sõduritele“ pühendatud mälestusmärgid. Enamikul juhtudest on vastavad otsused vastu võtnud demokraatlikult valitud linnavolikogud, ent on olnud ka juhtumeid, kus aktivistid on monumendid maha võtnud omal algatusel, täpselt nagu see toimus „Lenini-langetuse“ hakul – sealhulgas eemaldades ka sõltumatus Ukrainas püstitatud, ent nõukogudeaegseid tegelasi mälestavaid monumente, nagu Teise maailmasõja kuulsa väejuhi Georgi Žukovi rinnakuju. 2022. aasta oktoobris sai Mõkolajivi linn tunnistajaks ametikohustuste täitmisel langenud militsionääride mälestusmärgi ründajate ja kaitsjate kokkupõrkele. Need, kes soovisid seda monumenti eemaldada, nägid selles rõhuva ja ebaõiglase Nõukogude süsteemi sümbolit. Nood, kes taotlesid selle säilitamist, tõid esile, et ehkki püstitatud Nõukogude ajal, oli see rajatud rohujuuretasandi rahakogumiskampaania toel. Lõpuks purustasid monumendivastased selle öö katte all, jäämata ootama ametlikku otsust.
Occupied Kherson: the Ukrainian trident and portraits of those who lost their lives in Ukraine’s Anti-Terrorist Operation against the Russian invasion have been removed from a memorial and replaced with portraits of Second World War heroes. On the flagpole next to it, the Soviet Victory Banner has been raised instead of the Ukrainian flag. Photo: Mykola Homanyuk, summer 2022
Kui aktivistid teostavad muutusi ilma eelneva aruteluta, tõuseb küsimus, kas nende pildirüüstel on ikka rahva toetus – või kas see üldse vajab niisugust tuge, et legitiimne olla. 2022. aasta novembris viis Mõkola Homanjuk koos kolleegidega Harkivisse jäänud ja linnast lahkunud elanike seas läbi esindusliku küsitluse, mis puudutas nende suhtumist tänavate ümbernimetamisse ja monumentide eemaldamisse. Uurimuse tulemused on huvitavad oma komplekssuses.
Enamik küsitletuid pooldab seda, et protsessi kaasataks võimalikult palju elanikke, ent vaid vähesed on valmis ise tegema enamat kui online-küsitlustes hääletama. Tugev toetus on sellele, et eemaldataks kaardilt vene ja valgevene toponüümid, osutused nõukogude ideoloogiale ja Vene/Nõukogude sõjaväejuhtidele. Kummatigi pooldavad enam kui pooled küsitletutest Vene/Nõukogude kultuuritegelaste või teadlaste järgi nimetatud tänavate muutmata jätmist, eriti kui küsiti konkreetsete nimede kohta (nt 79% tahtis jätta muutmata kosmonaut Juri Gagarini järgi nimetatud tänava nime). Samamoodi kiitis enamik heaks marssal Žukovi monumendi eemaldamise, kuid suur hulk eelistas alles jätta Puškini monumendi.
Detsentreerivad vaated monumentidele
Venemaa jõhker invasioon on otsene rünnak mitte ainult ukraina rahva, vaid ka tema kultuuri vastu – kultuurilise diversiteedi, paljuse ja hübriidsuse vastu, mis teeb selle maa nii ainulaadseks. Agressorriik kasutab nii terrorit kui ka inimeste, raamatute ja monumentide hävitamist, et asendada argise ja mälestamiskultuuri keerukust ja paindlikkust okupeeritud aladel mingisuguse postmodernse versiooniga Vene/Nõukogude ühetaolisusest ning ärgitades Ukrainat seeläbi rookima omakorda enda maastikult välja neid sümboleid, mida võidaks tajuda venelike või nõukogulikena.
Kuidas me niisugustes tingimustes saame üldse monumentide üle arutleda, eriti nonde üle, mis ühel või teisel viisil tekitavad seoseid agressorriigiga, isegi kui enamiku neist ehitasid tegelikult ukrainlased?
Ma tahaksin kinni haarata mõttest, mille ühel hiljutisel diskussioonil nõukogude monumentidest Ukrainas käis välja ukraina kunstnik, fotograaf ja kirjanik Jevhenija Bjelorussets. Sestpeale kui sõda 2014. aastal algas, on Bjelorussets väsimatult kaitsnud iga hinna eest oma koju jääda soovivaid Donbassi inimesi selle eest, et neid vahet tegemata ei demoniseeritaks kollaborantidena. Paljud neist inimestest tunnevad juba Nõukogude ajast saadik sidet oma piirkonna tööstusliku pärandiga, sealhulgas oma monumentidest kubisevate linnamaastikega. Nende silmis ei ole see pärand ja need monumendid mitte pelgad nõukogude ebaõigluse sümbolid, vaid väljendavad nende enda elutöö saavutusi. Et niisugustes kohtades asuvate monumentide mitmetähenduslikkust õiglaselt hinnata – mõnedele on need rõhumise märgid, teistele koduse keskkonna elemendid –, on Bjelorussets pakkunud välja termini „detsentreerimine“. See kognitiivpsühholoog Jean Piaget’ arendatud mõiste tähistab tüüpjuhul hilises lapsepõlves välja kujunevat võimet vaagida mingi objekti mitut eri mõõdet või olukorra mitut eri tahku ühekorraga.
Nii lihtsalt kui see ka kõlaks, võib selline perspektiivinihe osutuda monumentide üle arutlemisel viljakaks – eriti, aga mitte eksklusiivselt, postsovetlikus regioonis. Tänapäeval ässitavad niisugused arutlused tavaliselt kaks vastasleeri teineteise vastu üles (jättes kõrvale passiivse ehk ükskõikse enamuse). Üks pool näeb kõigest monumendi tumedat külge, teine ainult selle ülevat või tuttavlikku tahku. Ühe poole silmis on igasugune katse hoida alles mõni nõukogude panteoni heroiline figuur koloniaalse vaimse sättumuse ja venemeelse hoiaku väljendus. Teine pool tajub igasuguseid üleskutseid mõni monument maha tõmmata või eemaldada esivanemate saavutuste ja oma kodutunde tühistamisena.
Ilmset fakti, et üks ja sama monument võib tähendada rohkem kui vaid üht asja, mainitakse niisugustes diskussioonides üllatavalt harva. See on eriti ilmne nende monumentide puhul, millega mälestatakse Teist maailmasõda – olgu nendeks siis sõdurite kujud või pjedestaalile tõstetud tankid. Monument, mis võib äratada ühes inimeses tänutunnet natsionaalsotsialistliku võimu alt vabastamise eest, võib mõjuda ähvardavalt teisele. Asi ei pruugi isegi olla selles, mida see monument väidetavalt mälestab. Praeguses Ukrainas pole kuigi tõenäoline, et keegi tahaks püstitada mälestusmärgi bolševik Fjodor Sergejevile (paremini tuntud Artjomi nime all), kes suri aastal 1921 – Stalini lähedasele sõbrale, kes kasutas kodusõja ajal jõhkrat jõudu talupojamässude ja rahvuslike liikumiste mahasurumiseks. Sellegipoolest on võimalik hinnata ukraina loomingulisuse väljendusena märkimisväärset hiiglasuurt konstruktivistlikku Artjomi kuju, mille kavandas multitalentne kunstnik Ivan Kavaleridze ja mis püstitati Svjatohirskisse 1927. aastal.
Memorial to Red Army soldiers near Irpin’. The statue has been left untouched, but the plaques with Soviet-era inscriptions have been smashed. Photo: Mykola Homanyuk, February 2023
Kunstilistest aspektidest on siiski palju suurem kaal monumentide igapäevasel tuttavlikkusel. Kui mõni kuju kaob – kuju, mida elanikud on kasutanud suveöiste kohtumiste paigana, oma esimese suudluse taustana, vaid pooleldi märgatud linliku maamärgina –, siis oleksid kohalikud elanikud nagu kaotanud osa oma eluloost. See mängib eriti tähtsat rolli endistes sotsialismimaades, kus parke ja linna- või isegi külaväljakuid rajati mõne keskse monumendi ümber veelgi sagedamini kui enamikus Lääne-Euroopa riikides. See on üks põhjusi, miks monumentide eemaldamise oponentide hulka kuulub lisaks pensionäridele, arhitektuuriajaloolastele või mäluaktivistidele tihti ka noorte subkultuuride esindajaid: rulluisutajaid, tänavakunstnikke või -muusikuid, kes on hakanud hindama vastavat monumenti ja selle ümbrust kui omaenda väikest saart avaliku ruumi suures meres. Sõja ajal, nagu ütleb Jevhenija Bjelorussets, võib hästi tuntud objektide mahavõtmisel olla eriti traumaatiline mõju: keset igapäevast laastamistööd võib veel ühe materiaalse objekti tahtlik hävitamine mõjuda lausa kallalekippumisena osale inimese enda elust. Just see on põhjus, miks ülekaalukas enamik mainitud küsitluses osalenuid pooldas seda, et ikonoklasm ja muud selletaolised sümbolipoliitikad lükataks edasi sõjajärgsesse aega.
Teised – kelle tunded pole sugugi vähem mõistetavad – suunavad oma raevu talutud ülekohtu pärast freudistliku afektiivse kohavahetuse moel kujude pihta. Või siis väidavad nad, et paljalt Vene või Nõukogude monumentide kohalolek Ukraina avalikus ruumis pakub naabermaale jätkuvaid ettekäändeid agressiooniks, mida vaid kergelt maskeeritakse soovina kaitsta kahe maa ühist pärandit. Selles on oma tõetera. Ent Vene režiim on näidanud, et kujude eemaldamine võib vallutamist ja hävitamist õigustada sama hästi kui need monumendid, mis veel alles on. Tegelikult teeb just tuhandete nõukogudeaegsete monumentide jätkuv olemasolu Ukrainas Vene režiimile seletuste leidmise pea võimatuks ning sunnib talle peale propagandistlikud kondiväänamised.
Mõningate vanade monumentide eemaldamine ja uute rajamine on sõja ja poliitiliste vapustuste ajal arvatavasti paratamatu – vähemalt seni, kuni me usume, et avalikel monumentidel üldse mingi tähendus on. Selles protsessis on viha ja kibedustunne sama õigustatud kui lein ja igatsus uue alguse järele. Siiski oleks ekslik suunata viha ja kättemaksujanu oma kaaskodanike vastu või, mis veel hullem, häbimärgistada neid kui reetureid, kuna nad on kiindunud monumentidesse ja sellesse, mida need esindavad. Lõppude lõpuks ei ole asi mitte monumentides endis, vaid selles, mis laadi kogukond end nende kaudu väljendab.
